Rühmatöö tulemused

Rühmaliikmed: Raige, Riina, Ulla, Tuuli

Meie probleem: Multimeedia õpetust põhikooli riiklikus õppekavas ei ole.

Meie idee: loodusfotograafia ring põhikooli III kooliastmele
Ring on planeeritud rahvusvahelise eTwinningu projekti raames ning päädib igas riigis loodusfotode näitusega.

MEIE PERSOONADE ja STSENAARIUMIDE link 
Iga rühmaliige koostas ühe persoona ning ühe stsenaariumi, mille teised üle vaatasid. Enamik rühmaliikmetest on tegevõpetajad, kes töötavad antud vanusegrupiga. Persoonadest selgub, et oleme valinud keerulise õpilaste vanuse – pooled persoonad on negatiivsed ja seda tuleb õpikeskkonna ning vahendite valikul arvestada.

VAHENDITE VÕRDLUSE link
Vahendite võrdlused tegid Riina (piltide salvestamine ja esitlemine), Ulla (kollaaži loomine) ja Tuuli (ülejäänud). Valisime oma persoonadest lähtuvalt kaks keskkonda või vahendit, tegime võrdluse ning siis otsustasime kõik koos, millise keskkonna või vahendi juurde jääme. Otsustasime, et piltide salvestamise puhul ning kollaaži puhul sobib jätta mõlemad keskkonnad sisse.

ÕPIKESKKONNA SKEEM
opikeskkonnaskeem

Õpikeskkonna skeemid tegi Raige vastavalt vahendite ja keskkondade võrdlusele.

ÕPIKESKKONNA PROTOTÜÜBI skeemi link
Õpikeskkonna skeemi järgi tegi prototüübi joonise paberil Riina ning arvutis Raige.

Edasi asusime Moodlesse kursust sisestama.  Iga rühma liige sisestas oma teema:
Pildistamine – Raige
Piltide salvestamine ja esitlemine – Riina
Piltide töötlemine – Tuuli
Kollaaži loomine – Ulla

Lisaks tegime foorumid (Riina), kaustad õpilaste tööde jaoks (Ulla) ning õpimärgid (Ulla).
Õpimärgid ja Moodle ekraanipildid on toodud meie esitluses.

RÜHMATÖÖ PROTSESS JA REFLEKTSIOON
Töö kulges ladusalt kogu rühmatöö jooksul. Tundsime kaaslaste toetust igas etapis. Jagasime ära rollid ning seadsime endile tähtajad, millest kõik rühmaliikmed on kinni pidanud. Püüdsime jagada ülesanded võrdselt. Esialgu töötasime Google Docs dokumendis. Mida aeg edasi, seda rohkem oleme suhelnud oma väikses FB grupis. Kaks korda oleme pidanud ka Skype’i vestlust. Et rühmatööd ikka rühmas teha :), siis oleme otsinud ühistöö vahendeid ja neid ka kasutanud: Google Docs, Google Slides, Draw.io, Google Draw, Facebook’i Messanger ja Skype. Ka selle blogipostituse oleme suures osas teinud koostöös erinevates dokumentides ja mina olen need siia kokku tõstnud. Seega oleme saanud rohkesti praktiliselt rühmatöö vahendeid reaalses koostöös proovida. Õppisime seda, et oleksime võinud juba varem Skype’is kohtuda, see tegi meie rühmatöö palju efektiivsemaks.

Meie rühmas töötamine on olnud ka lõbus ja pingevaba ning oleme üksteisele korduvalt öelnud, et teeksime koostööd meeleldi ka edaspidi.

MEIE ESITLUS

ÕPIKESKKONNA PROTOTÜÜBI link
Meie kursuse prototüüp asub HITSA Moodles. Seda saab vaadata külalisena. Selleks tuleb HITSA Moodles otsida kursust “Lood_Fotod” ja valida “Loodusfotograafia ring”. Kursusele saab siseneda külalisena, kasutades parooli: KasSulInstaOn?

Link rühmatöö ülesande postitusele

 

Neljas teema: 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Soovitatud kirjandusest lugesin läbi kaks artiklit. Esimene artikkel “An international literature review of 1:1 computing in schools” oli väga informatiivne, sest Continue reading “Neljas teema: 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad”

Kolmas teema: hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad. Minu personaalsete õpikeskkondade visualiseerimine.

Soovitatud kirjandusest lugesin läbi 2 artiklit, mis keskendusid Web 2.0 võimaluste tutvustamisele.

2005. aastal kirjutas Downes oma artiklis uuest n-generatsioonist ehk “kaasasündinud digitaaloskustega” Interneti kasutajatest (digital natives). Autor tunneb muret, et Interneti kasutamisel jääb haridusvaldkond ajas alati maha.  McLoughlin ja Lee (2007) toovad välja, et ka pedagoogika peab hakkama arvesse võtma, et õppijad on tänapäeval aktiivsed osalejad või kaasautorid.

Mõlemas artiklis tutvustatkse Web 2.0 mõistet (“Read-Write Web”), mis on muutunud dokumentide veebist andmete veebiks, informatsiooni tarbimise meediumist platvormiks, kus sisu luuakse, jagatakse, remiksitakse, eesmärgistatakse ümber ja jagatakse edasi ning mis toimib võrgustikuna. Mõistet illustreeritakse ka rohkete näidetega: blogimine, RSS, kogukonnad, ühiskirjutamine, podcastid, wikid, sotsiaalsed võrgustikud, võrdõigusvõrkudes (P2P peer-to-peer) meedia jagamine.

Mõlema artikli autorid toovad välja ka Web 2.0 sotsiaalse aspekti, milles nähakse suurimat võimalust ja potentsiaali e-õppes.

McLoughlin ja Lee (2007) tutvustavad sotsiaalse tarkvara (social software) mõistet, arutledes, et sotsiaalne tarkvara toetab sotsiaalset interaktsiooni, tagasisidestamist, vestlust ja võrgustikku, kuid võimaldab ka koostööl põhinevat  remiksimist ehk informatsiooni ja meedia jagamist ning organiseerimist nii, et seda saab uuesti kombineerida, et luua uusi vorme, mõisteid, ideid. Autorid toovad välja neli sotsiaalse tarkvara võimalust:

  • ühenduvus ja sotsiaalne pidev kontakt;
  • koostööl põhinev informatsiooni avastamine ja jagamine;
  • sisu loomine;
  • teadmise ja informatsiooni liitmine ja sisu modifitseerimine.

Sotsiaalne tarkvara võimaldab õppijal teha valikuid ning seega saavutada kontroll kogu oma õpiprotsessi üle. See on oluline, sest suureneb õppimise efektiivsus. Vastutuse andmine oma õppimise eest õppijale on pannud aluse sellistele käsitlutele nagu probleemipõhine õpe (problem-based) ning uurimuslik õpe (inquiry-based).

Kuna kõik loetud artiklid on olnud nii põnevad, siis algselt planeerisin lugeda ka artiklid personaalsete õpikeskkondade kohta. Kuna olen jäänud ajahätta ning võttes arvesse antud postituse sisulist poolt, siis otsustasin seekord antud teema puhul keskenduda kaasõppijate blogipostitustele ning neid lugedes ja kommenteerides artiklitega tutvuda.

Loetud kirjandus
Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

McLoughlin, C. & Lee, M. J.W. (2007). Social software and participatory learning: Pedagogical choices with technology affordances in the Web 2.0 era. R. J. Atkinson, C. McBeath, S. K. A. Soong, C. & Cheers (toim), ICT: Providing choices for learners and learning. Proceedings ascilite Singapore 2007 (lk 664–675). Singapore: Nanyang Technological University. [PDF]

Minu personaalsed õpikeskkonad

minu_personaalsed_pikeskkonnad

 

Illustratsioonid on keskkonnast Pixabay ja kannavad litsentsi CC0 Public Domain:
https://pixabay.com/en/toy-monster-fantasy-stone-purple-576500/
https://pixabay.com/en/receptionist-office-lady-secretary-40001/
https://pixabay.com/en/woman-laptop-notebook-sitting-1459220/

Link kolmanda ülesande postitusele

Teine teema: õpihaldussüsteemid ja katsetused keskkondades

Lugesin läbi kõik kolm soovitatud kirjandusallikat. Toon välja minu jaoks mõtteid tekitanud aspektid.

Ei ole kunagi varem mõelnud, et õpihaldussüsteemil (LMS – learning management system) on nii oluline roll tänapäeva infoajastu hariduses. Watson ja Watson (2007) toovad oma artiklis välja, et ideaalis kujutab õpihaldussüsteem infrastruktuuri, mis ühendab endas õpiobjektid, sisuhaldussüsteemid (CMS – content management system) ja õppesisuhaldussüsteemid (LCMS – learning content management system). Sealjuures on õpiobjektid loodud nii, et arvestatakse õppijate individuaalseid vajadusi ja võimaldatakse seega õppimise suurem individualiseerimine. Sisuhaldussüsteem samas organiseerib õppimise juhiseid ning toetab  nii õppijate omavahelist kui õppijate-õpetaja vahelist suhtlust. Seega, kui aastal 2004 toob Siemens oma blogipostituse lõpus intrigeerivalt välja, et meil on kaks võimalust – kas parendada õpihaldussüsteeme või neist lahti ütelda ja arendada alternatiiv, siis on mindud seda teed, et õpihaldussüsteeme arendatakse.

Coates, James ja Baldwin (2005) puudutavad õpihaldussüsteemide finantsilist ning ärilist poolt ning toovad välja, et mitmed kõrgkoolid eelistavad vabavaralisi lahendusi. Samas on õpihaldussüsteemide arendamine ka äri ja on tekkimas tendents, et näiteks kirjastused püüavad oma lahendusi pakkuda ning selle pealt teenida. Kui Eesti üldhariduskonteksti tagasi tulla, siis praegu just katsetame koolis ühe kirjastuse platvormi, mida saab liidestada meie kooli õpihaldussüsteemiga. Hetkel on see tasuta, kuid uuest aastast muutub tasuliseks ning on liiga kallis koolile. Selline süsteem seob kooli liigselt ühe kirjastusega ning ei ole mõistlik.

Kasulik ja innovaatiline tundub mulle õpiobjektide sisu standardiseerimine, mida puudutatakse mõlemas artiklis. Eriti just seetõttu, kui neid saab taaskasutada ning kohandada vastavalt õppijate vajadustele ning kursuse eesmärkidele, mis on üks tegur infoajastu õppimise ja õpetamise paradigma muutuse elluviimisel.

Kindlasti on oluline, et segadus mõistetega, mida toovad välja Watson ja Watson (2007), leiaks lahenduse. On ju oluline, et me kasutame õigeid termineid, et üksteisest aru saada ja seda ka teaduses. Lugedes teadusartikleid ja tehes seda postitust tunnen ma puudust aga inglise-eesti haridustehnoloogilisest sõnastikust, sest tahaksin ka eesti keeles kasutada õigeid mõisteid, kuid ei tea iga kord, kas tõlge eesti keelde sai õige.

Coates, James ja Baldwin (2005) toovad välja mitmeid küsimusi-probleemi seoses õpihaldussüsteemidega. Näiteks, toovad nad välja, et läbi oma disaini mõjutavad ja juhatavad õpihaldussüsteemid õpetajat. Seetõttu liigne sisseehitatud funktsionaalsuste kasutamine ei pruugi anda head tulemust. Teiseks ei ole teada, kuidas mõjutavad tegelikult õpihaldussüsteemid õppijate osalemist õpiprotsessis.

Mõlemast artiklist tuli välja, et õpihaldussüsteemid vajaksid teadluslikku uurimist. Kuna need artiklid on kirjutatud aastatel 2005 ja 2007, siis loodan, et tänaseks päevaks on antud valdkonda juba rohkem uuritud. Kahjuks ei jäänud praegu aega seda andmebaasidest uurida.

Loetud kirjandus

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. http://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

 

Katsetused keskkondadega

Igapäevases töös kasutan Moodlet ja Tera. Kuna meie koolis on võimalik kasutada ka Google Classroomi, siis proovisin seda keskkonda.

 

 

3

Kursuse loomine läks kiirelt ja ladusalt. Kujundus on lihtne ning reklaamivaba. Valisin päisesse pildi, mis muutis tausta minu jaoks liiga roosaks. Päris kursuse jaoks vahetaksin seetõttu pildi välja. Puudub eesti keel, mis on kindlasti puuduseks osade õpetajate jaoks. Lisasin kursusele teemasid, teadaande, küsimuse ja ülesande. Kõik oli lihtne ja loogiline. Ülesandeks võtsin rakenduse Quizizz varemloodud testi, mida saab jagada ka Google Classroomis. Otsisin üles ka kalendri, mis kajastas küsimust ja ülesannet. Lisasin sinna sündmuse, kuid seda kursus ei kajasta. Lisasin ka õppematerjale ning linke.

Oleme koolis kokku leppinud, et õpihaldussüsteemideks on kas Tera või Moodle. Kuna Tera on liidetud mugavalt päevikutega ja on väga lihtne kasutada, siis leiab see koolis rohkesti rakendust. Neljal õpetajal on ka Moodle kursus. Google Classroom on paljude võimalustega, kuid samas ikkagi üsna lihtne. Meeldib väga võimalus kasutada erinevaid veebirakendusi süsteemi sees. Proovitud rakendus Quizizz, näiteks, võimaldab kasutada ka teiste autorite loodud teste ning neid kohandada õppijate ja kursuse vajadustega.

Link teise ülesande postitusele

 

Esimene teema: õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Lugesin läbi kõik 3 soovitatud kirjandusallikat [PDFPDFPDF], neist 2 esimest veidi põhjalikumalt.

Kuidas ma mõistan õpikeskkonna mõistet. Ja muud mõisted ka.

Väljataga, Pata ja Priidiku (2009) artikli kohaselt peab õpikeskkond  looma võimalused õppimiseks, eneseväljenduseks ning toetama õppija arengut. Õpikeskkonda kujundavad nii õpetajad kui õppijad.

Õpikeskkond võib olla:
füüsiline (nt. klassiruum);
virtuaalne (nt. õppija poolt kasutatavad arvutiprogrammid);
hübriidne e laiendatud (nt geokoordinaatide kasutamine oma piltide salvestamisel veebikeskkonnas).

Dillenbourg, Schneider ja Synteta (2002) toovad oma artiklis välja virtuaalse õpikeskkonna 7 tunnust:
1 Virtuaalne õpkeskkond on planeeritud informatsiooniga ruum. 
Nõudeid heale keskkonnale ei ole süsteemselt uuritud ja artiklis tuuakse välja mõningad neist – hea struktuur, palju autoreid, informatsiooni allikate väljatoomine, informatsiooni haldamine, jagamine jm. Väljakutseks tänapäeval on just keskkonnas selle sisu ning oskus informatsiooni kasutada õppimiseks.
2 Virtuaalne õpikeskkond on sotsiaalne ruum, kus toimub õppijate vastastikune sotsiaalne mõjutamine-suhtlemine. Selleks võib olla chat, foorum, otsene suhtlemine jpm.
3 Virtuaalne õpikeskkond on selgelt ja täpselt esitatud.
Oluline on see, mida õppijad selles keskkonnas teevad – hästi kujundatud ja esitatud materjal on õppimist motiveeriv, seal on mugav navigeerida ning on lihtne saada ja anda kaasõppijatele abi või tuge.
4 Õppijad on mitte ainult aktiivsed, vaid tegutsejad (actors).
Nad on keskkonna liikmed, kes panustavad nii sotsiaalselt kui informatiivselt. Headeks näideteks on loodud tekstide ja veebilehtede jagamine, kuid ka õppijate loodud arvutiprogrammid, graafikud, uued õpikeskkonnad.
5 Virtuaalseid õpikeskkondi saab kasutada mitte ainult kaugõppes, need rikastavad klassis õpitut, saab pakkuda lisalugemismaterjali.
6 Virtuaalsed õpikeskkonnad ühendavad erinevaid tehnoloogiad ja  erinevaid pedagoogilisi lähtekohti. Nad pakuvad lisaks administratiivsetele funktsioonidele ka juhendamist ning vabaaja tegevusi.
7 Paljud virtuaalsed õpikeskkonnad kattuvad osalt füüsilise õpikeskkonnaga.
Seal ei ole mitte ainult virtuaalseid elemente, vaid ka füüsilise õpikeskkonna omi (nt füüsilised allikad, rollimängud) Oluline on need elemendid ühendada.

Väljataga, Pata ja Priidiku (2009) artiklis tuuakse välja, et virtuaalsed õpikeskkonnad jagunevad suletud ja avatud keskkondadeks.
Avatud (hajutatud ülesehitusega) keskkonna all mõeldakse mitmetest vabatarkvaralistest vahenditest loodud keskkondi, kus infovooge võib ühest vahendist teise tõmmata vastavalt kasutaja huvidele ja eesmärkidele ning erinevad õpitegevused on jagatud paremini sobivate vahendite vahel.

Toon veel välja enda jaoks olulised mõisted, mille leidsin Väljataga, Pata ja Priidiku (2009) artiklist:
Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Personaalse keskkonna all mõeldakse erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kombineeritud maastikku.
Vookogu ehk agregaatori peamine idee seisneb erinevate infovoogude tellimises ja kombineerimises ühte kohta lihtsustatud kujul vastavalt kasutaja poolt de#neeritud vajadustele. Vookogude eesmärk on vähendada ajakulu, et end kursis hoida olulise informatsiooniga ning regulaarselt jälgida erinevatel veebilehekülgedel toimuvaid uuendusi.
Spetsiaalselt e-õppe ja -õpetamise läbiviimiseks on loodud veebirakendused ehk õpihaldussüsteemid, mis pole ainespetsiiflised, vaid võimaldavad läbi viia mitmesugust õppetööd.

Anderson (2008) toob oma raamatupeatükis ära e-õppe mudeli:

1

See mudel toob välja nii õpetaja kui õppija vastastikuse mõju (interaction) nii üksteisega kui ka teadmiste/(õppe)sisuga (knowledge/content).

Mõlemas ingliskeelses allikas on mainitud kahte mõistet: sünkroonne suhtlemine(chat, audio- v tekstipõhine) ja asünkroonne suhtlemine (meil, foorum)

Mõtted (lugemismaterjalide põhjal)

3 mõtet lugedes Dillenbourg, Schneider ja Synteta (2002) artiklit. Esiteks sain kinnitust, et õpetaja roll virtuaalsete õpikeskkondade kasutamisel on väga oluline. Meil võib olla väga hea keskkond, kuid kui õpiülesanne on kehv, siis heast keskkonnast ei ole kasu. Teiseks sain uue lähtekoha virtuaalse suhtlemise kohta. Olen õpetajana seda mitte oluliseks (ajakulukaks) pidanud. Mõte, et virtuaalne suhtlemine võiks anda lisaväärtuse ja ei ole asendus silmast-silma suhtlusele, on minu jaoks oluline vaatenurk. Kolmandaks meeldis väga idee kogukondlikust kultuurist, ehk virtuaalne kogukond on õppijate kasvatamine-kasvamine antud valdkonnas.

Väljataga, Pata ja Priidiku (2009) artiklist sain palju seletusi mõistetele. On suur õnn, et ka eesti keeles saab lugeda teadusartikleid haridustehnoloogiast. Oli äratundmisrõõmu (VIKO, Pageflakes), mida ma ei ole enam kaua kasutanud.

E-õppe teoreetilisi aluseid ei ole varem uurinud. Andersoni raamatupeatükk oli selles vallas hea algus.

Senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

IVA ja VIKO (lõpetas 1.09.2016) tulid mulle täitsa tuttavad ette – võib-olla kunagi läbitud kursuse pärast olengi praegu jõudnud siia haridustehnoloogiat õppimas. Veel olen õppijana osalenud paljudel Koolielu portaali e-kursustel. Minule selline õppimine väga sobib ning soovitan oma kooli õpetajatele neid ka. Eelmisel aastal osalsesin ka kahel MOOCil -TÜ Moodle kursusel “Programmeerimine maalähedaselt” ning European Schoolnet Academy “Introducing Technology-Enhanced Teaching”. Olen piilunud ka mõnda muud MOOC-i, kuid lõpetanud neid ei ole.
Pageflakes – seda keskkonda olen samuti kunagi kasutanud. Võtsin õpilastega osa üle-eestilisest webquest-ist ning panime tiimide blogid sinna, et neid oleks parem jälgida. Hiljem tegin ise erinevatel teemadel webqueste ning blogid kogusin Pageflakes keskkonda.
Koolis kasutame HITSA Moodlet, see on õpetajate hulgas päris populaarne. Varasemalt olen kasutanud Moodlet 7. klassi ja 9. klassi inglise keele õpetamisel.
Olen kasutanud mõlemat Eestis populaarset õpihaldussüsteemi – varasemalt eKooli ja nüüd Stuudiumi. Mõlemad on pidevas arenemises. Stuudium meeldib oma kasutajasõbralikkuse poolest väga. Stuudiumi koolipoolse administraatorina saan kiita ka Stuudiumi meeskonda, kes on väga abivalmis ning tulevad kaasa koolipoolsete soovidega. Meeldib, et Stuudiumi päeviku juurde saab liita nn kursuse ehk õppematerjalid. Õpilased saavad oma töid sinna laadida ning neid saab kommenteerida.
Lihtsaid veebilehti olen kasutanud nii õppimises kui õpetamises.
Minu Haapsalu kursuse blogi on õppimise blogi, MOOCis kasutasime Padleti seina.

Link esimese ülesande postitusele

Õpileping

Teema – Soovin teada saada teoreetilisi lähtekohti õpikeskkondadest ja -võrgustikest. Soovin saada praktilisi teadmisi, mis sobivad kasutamiseks gümnaasiumis, kus ma töötan.

Eesmärgid – Soovin teada saada, mida ütlevad teadlased ja teooria õpikeskkondadest. See huvitab mind (mis on ikkagi kõige taga?), samuti aitab teooria mul tunda enesekindlamalt ja professionaalsemalt haridustehnoloogi töös.  Tahan uurida ja katsetada õpikeskkondi, et leida oma kooli õpetajate jaoks sobivaid. Püüan  saada ka nippe ja näpunäiteid igapäevatööks nii õppejõult, kaasõppijatelt kui kirjandusest.

Strateegiad – Püüan kursuse raames lugeda võimalikult palju soovitatud kirjandust. Proovin keskenduda minu töös vajalikele teemadele. Et eesmärke saavutada, tuleb kinni pidada tähtaegadest, regulaarselt üle vaadata õpileping(et püsida siin seatud kursil), aktiivselt kaasa mõelda kontakttundides ning lugeda ja kommenteerida kaasõppijate postitusi.

Vahendid/ressursid – Plaanin kasutada kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid – õppejõu materjale, kontakttundides loodut, soovitatud kirjandust, kaasõppijate blogipostitusi. Kui vähegi ajaressurssi jääb, siis püüan ka ise materjale andmebaasidest juurde otsida.

Hindamine – Olen eesmärgid saavutanud, kui olen täitnud kõik etteantud ülesanded õigeaegselt, andes endast parima. Eesmärkide saavutamist tõestab see, kui oskan kursuse lõpus tuua välja konkreetsed näited, kuidas kasutan saadud teadmisi oma igapäevatöös kooli haridustehnoloogina.


Reflektsioon (kursuse lõpus)

Link ülesande postitusele